Piima koorimine käsitsi
1870-ndate aastate alguseni toimus piima töötlemise peamine protsess – piima koorimine üsna algeliselt, nn. holsteini meetodil. Piim valati madalatesse laiadesse püttidesse ja pealekerkinud koor riisuti lusikaga. Piimas sisalduvaid lipiide nimetatakse ühiselt piimarasvaks. Keskmiselt sisaldab lehmapiim 3,8% rasva. Rasv esineb piimas valgulise kilega kaetud rasvakuulikestena, mille läbimõõt on keskmiselt 3 µm (kõikumisega 0,5-10 µm). Mida suuremad on rasvakuulikesed, seda kergemini ja täielikumalt eralduvad nad koorimisel ning seda väiksem on rasva hulk lõssis, petis, vadakus. Kuna piimarasva kuulikesed on kõige suuremad ja kergemad osakesed piimas, siis tõusevad nad seismisel pinnale ja nii tekibki piima pinnale koorekiht. Tekkinud koore rasvaprotsent on keskmiselt 35% (kõikumine 32% – 42% ). Teeme lühikese ülevaate enne koorelahutaja leiutamist kasutusel olnud piima koorimismeetoditest:
Holsteini meetod oli kasutusel Schleswig-Holsteinis juba keskajal. Levis üle Euroopa massiliselt aastail 1840-1860. Piima kooriti suures ja loomuliku valgusega külmas keldris, kus oli puhas õhk. Algul olid kasutusel madalad, värvimata pütid, mis asetati põrandale (kivi-, raud- või tsementpõrandad). Koorimine toimus suure, laia, õhukese puulusikaga 36-72 tunni pärast. Pärastpoole tulid kasutusele pütid, mis olid kaetud õlivärviga. Alates 1843.a. võttis holsteinlane von Destinon kasutusele uue viisi. Püttide asemele tulid valurauast künakujulised nõud. Põhjade alt voolas läbi külm vesi. Kooriti pikavarrelise õhukese lauaga, mis liikus ratastel mööda astjate äärt. Koor tõmmati sellega üle otsa lehtrisse, kust omakorda voolas toobrisse. Teine viis oli, et küna üht otsa tõsteti kruvisüsteemil vaikselt, koor voolas üle teise otsa lehtrisse. Künad värviti seest õlivärviga või kaeti vaabaga. Et Destinoni künad olid kallid, hakati kasutama väikesi, ümmargusi, tinutatud plekist vaagnaid.
Major P.U. Gussander’i meetod – Aastail 1840-1868 juurutas see rootslane uue meetodi rõõsa piima koorimiseks. Senini oli kasutusel olnud hapendatud piima koorimine. Kalli piimakeldri asemel võis kasutada nüüd hariliku puitpõrandaga maja. Piim valati nelinurksetesse, tinutatud metallnõudesse, +16 kuni +200C soojuses, koorimine toimus iga 23 tunni järele, ilma koorimislusikata. Nimelt oli igas nõus põhjast üles suunduv toru nelja pikuti peene praoga. Koorimisel võeti torul põhja alt punn ära, piim nirises välja, koor aga jäi anumasse pidama. Sealt valati koor koorenõusse.
Swartzi meetod -Rootsi mõisnik Johannes Schwartz hakkas 1864.a. kasutama jäävett. Piim valati kohe pärast lüpsi kõrgetesse, tinutatud plekist toobritesse, need omakorda asetati jäävette- ümber toobrite oli vette puistatud peenendatud jää. Jäävesi pidi ulatuma sama kõrgele kui plekknõus olev piima pind. Pealekerkinud koor riisuti iga 22-24 tunni järel tinutatud teraskulbiga.
Käsikoorelahutajad Eestis
1860-ndatel aastatel kutsuti suurmaapidajate poolt Soomest Eestisse instruktor Europaus, kes siin läbi viis pöörde piimatööstuse tehnoloogias. Senise Holsteini piimakoorimise viisi asemel, kus piim madalates, laiades nõudes keldrisse pandi, võttis Europaus kasutusele swartzi viisi- piima asetamise jäävette kõrgetes, kitsastes plekknõudes. Täielik pööre piimatööstuse tehnoloogias sündis aga separaatori leiutamisega De Lavali poolt 1878.a. 1895.a. töötasid separaatorid juba enamuses Eesti mõisate piimakodades.
Paralleelselt piimanduse arenguga suurmaapidamises sellel ajajärgul, hakkasid arenema eeltingimused piimanduse arenguks ka eestlastest talupidajate juures, milles ajapikku välja arenes nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt tugev eesti piimandus. Sellele aitas kaasa talude päriseksost, mis põhjustas eesti talurahva elus väga suuri majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi tagajärgi ning jõukuse kasvu. Samuti andis talurahvale tõuke talus majandamiseks raharendile siirdumine. Paranevate majanduslike olude kõrval lõi pinna eestlaste rahvuslikule ärkamisele talurahva- ja kihelkonnakoolide tekkimine, sellega seoses levis talurahva seas kirjaoskus. Tunduvalt aitasid kaasa eesti talupoegade teadmiste tõstmisele põllumajanduse alal põllumeeste seltsid, kui ühingud põllumajandusliku kultuuri ja kutsehariduse tõstmiseks. Esimene Eesti Põllumeeste Selts asutati 1870.aastal Tartus, samal aastal ka Pärnus ja aasta hiljem 1871.a. Viljandis. Viimast kahte juhtis mõnda aega Carl Robert Jakobson. Neile seltsidele järgnesid edaspidi põllumeeste seltsid peaaegu kõigis kihelkondades. 1876.a. sügisel rääkis C. R. Jakobson oma kõnes Pärnus kuidas karja nii pidada, et piimast palju võid saaks. Oma talus Kurgjal seadis C.R. Jakobson sisse piimatalituse, kus piima koorimine toimus swartzi meetodil.
On teada, et Eestis tutvustati separaatorit juba selle leiutamise aastal – 1878.a. ja samal aastal alustas tööd ka esimene kohalik separaatormeierei Vana – Kuuste mõisas. Kasu oli ilmne. Esiteks läks nüüd koorimine võrdlematult kiiremini. Teiseks aga – kui swartzi meetodil jäi kooritud piima ca 0,7% rasva, siis separaatori puhul oli see algselt ainult umbes 0,2%.
Koorelahutajad jõudsid ka Eesti taludesse, esialgu jõukamate piirkondade suurematesse taludesse. Sellega kaasnes ka mõnevõrra ootamatuid olukordi. Räägiti, et koorelahutaja oli ka perelahutaja, kuna teenijad ei tahtnud läbiaetud piima süüa ja lahkusid seepärast koorelahutajat omavast talust. Imavere valla talupojad olid juba XIX sajandi lõpul kaunis edumeelsed mehed ning toitsid hästi piimakarja. Kaarel Kaarelson Pällastverest oli ostnud omale 1898.a. käsikoorelahutaja, makstes selle eest 85 rubla. Et niisugune riistapuu- koorelahutaja oli sel ajal eesti põllumeeste keskel veel täiesti haruldus, mille muretsemine oleks andnud palju kõneainet, siis oli vaikse ja tagasihoidliku iseloomuga põllumees Kaarelson koorelahutajat hoidnud 2 aastat saladuses oma naabrite ja tuttavate eest, kartes, et teda võidakse pilkama ja naerma hakata. Esimesel aastal oli Kaarelson koorelahutajaga piima läbi ajades ning saadud koorest omakorda võid valmistades ja seda müües saanud 95 rubla. Kuna koorelahutaja maksis 85 rubla, siis oli koorelahutaja hind ühe aasta jooksul tagasi saadud ja peale selle veel 10 rubla kasu.
Eestis hakati rajama talu- ja erameiereisid ning piimast sai Eesti elu edendamisel väärt tuluallikas. Eesti eri- ja tavaajakirjanduses ilmus üha enam välismaiste meiereiseadmete reklaami. „Baltische Wochenschrift“ kiitis juba 1877.a. H. P. Jenseni vabriku (Taani) võimasinaid. Koorelahutajatest sai suurima leviku osaliseks „De Laval“-i separaator, eriti käsiseparaator.
Kasutatud kirjandus
- Pilguke piimatalituse ajaloosse „Teataja“ 1903.a.; 7.august; 8.august
- Piimanduse õpetus Kristjan Stören , 1929.a.; lk.105-108
- Aleksei Ümarik käsikiri „Piimandus Eestis“
- Evald Küüts; Väljavõte „Paide Piimakombinaadi ajalooline areng“, 1978.a.
- Piimanduse käsiraamat, Tartu 2001; 667 lk; lk.107-109