Muuseumist

XIX sajandi teisel poolel hakati suurt rõhku panema piimanduse arendamisele Eestis. Tänaseks on piimatootmine kujunenud üheks olulisemaks tootmisharuks põllumajanduses. Piima töötlemine sai alguse taludes, kus töövahendina kasutati omatehtud puitesemeid, tänapäeval on kasutusel võimas tehnika ja moodne tööstustehnoloogia. Kuna piima tootmine ja töötlemine on olnud Eestile olulise tähtsusega, selleks tekkis vajadus jäädvustada Eesti piimanduse areng ka tulevastele põlvedele.

Nii loodigi 1976. a Eesti Piimandusmuuseum, mis algselt oli Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroo (KTB) Piimandusajaloo Uurimise Osakonnaks. Asukohaks valiti Imavere, kuna seal asutati 1908.a. esimene ühistegelikel alustel ja talunikele kuuluv ühispiimatalitus Eestis. Piimakombinaatidest hakati kokku korjama vananenud tööstustehnikat. Korraldati ekspeditsioone, korjamaks ja säilitamaks taludes piimatöötlemiseks käsitletud esemeid.

Lootus muuseum külastajaile avada tekkis 1993.a., mil muuseum iseseisvus. Kuid iseseisva muuseumina Põllumajandusministeeriumi alluvuses ei saadud Rahandusministeeriumist toetust. Nii moodustati 1994. a Eesti Põllumajandusmuuseumi juurde filiaal Eesti Piimandusmuuseum. Kahjuks ei aidanud see kaasa muuseumi kapitaalremondi lõpetamisele ja avamisele.

1997. a võeti endine Imavere Ühispiimatalituse hoone ajaloomälestisena riikliku kaitse alla.

01.10.2000. a iseseisvus muuseum jällegi, nimetuseks jäi Eesti Piimandusmuuseum EV Põllumajandusministeeriumi alluvuses.

14. juuli 2001 .a kujunes muuseumi suurpäevaks – täpselt 25 aastat peale asutamist avati uksed. Valmis esimene püsiekspositsioon, mis esialgu oli vahendite puudumise tõttu poolik …