Kuid piima on veel kreeka keeles nimetaud gala, siit siis nimetus galaktika-tähekogu, mis muistendi järgi sündis Aphrodite piimapisaratest, kes koos Zeusi ja Apolloga sõitsid faasanitest veetud vankris. Meil laabikaseiinist toodetud kunstsarv- galaliit pärineb samast sõnast.
 
Ka piima tähtsam valguliik kaseiin on rahvusvaheline sõna, tulenedes juustuainest caseum, mis itaalia keeles on casei’na (kasei’na).
Kaseiini on lehmapiimas keskmiselt 26 g/100g. Eesti lehmapiimas on keskmiselt laktoosi ehk piimasuhkrut 4,6%, rasva 4,2% ja valku 3,4%. Põhiline piimavalk on kaseiin, mille arvele langeb umbes 80% piimas leiduvatest valkudest. Kaseiin on fosforit sisaldav piima varuvalk, mis annabki piimale iseloomuliku valkja värvuse. Lehmapiimas on kaseiini 2,8%. Ülejäänud piimavalgud – albumiinid (0,2…0,6)% ja globuliinid (0,05…0,2%) lähevad piima kalgendamisel vadakusse ning juustu väljatulekut oluliselt ei mõjuta. Happesuse suurenemisel kaseiin kalgendub (juustu ja kohupiima tootmine).
 
Piimavalgu jaotamine kaseiinideks ja vadakuvalkudeks põhineb nende erineval lahustuvusel pH 4,6 juures. Kaseiinid muutuvad lahustumatuks ja sadenevad, kuid vadakuvalgud jäävad selle pH väärtuse korral lahusesse. Kaseiin on piimas kaltsiumkaseinaat-kaltsiumfosfaat kompleksina, mis seob rohkesti vett. Seetõttu on kaseiin, mis ise peaaegu ei lahustu vees, võimeline siduma 1 g kaseiini kohta vähemalt 2,5 g vett. 12-14 kg kooritud piimast saab ca 1 kg toorest kaseiini. Kaseiini valmistatakse ainult kooritud piimast. Võipiim ei kõlba kaseiini valmistamiseks suure rasvasisalduse tõttu.
 
Kaseiini ,,kunstsarve” valmistamiseks tehti juba 19. sajandi lõpuveerandil. Kaseiin töötatakse ümber galaliidiks ehk kunstsarveks, tselluloidi sarnaseks massiks, millest mitmesuguseid asju valmistatakse, nagu nööpe, kamme, kunstlikku merevaiku. Galaliidil on see paremus võrreldes tselluloidiga, et ta pole tuldvõttev, on tugev ja vastupidav.
 
Kaseiini valmistamine algas elavamalt just XIX sajandi viimasel kümnendil, seda peamiselt Lõuna- Eestis. Eruti tuleks nimetada kuni Esimese Maailmasõjani pidevalt kaseiini tootvatest ettevõtetest Karste, Kastre, Pindi, Soosaare, Tali, Urvaste, Vaabina ja Tilsi mõisameiereid. Viimasele anti Tartu 1896.a. põllumajandusnäitusel just nimelt kaseiini eest II auhind- pronksmedal. Põhja- Eestis toode eriti populaarne ei olnud. Sajandivahetusel tehti kaseiini Vasalemma mõisas, kus selleks oli meiereist eraldi paiknev, inimjõuline „vabrik“. Vahetult enne Esimest Maailmasõda lisandus Vaivara mõisameierei. Küll aga käis kaseiini tootmine hoogsalt õige mitmes eestlaste ühismeiereis. Eesti 1911.a. näitusel anti näiteks Imavere ühispiimatalitusele selle eest I auhind- hõbemedal. Kunstsarve Tehaste asutamisel Tallinnas 1927.a. levis Eestis kaseiini valmistamine peamiselt Järva ja Virumaa piimatööstustes.
 
Kaseiini eraldamise mooduste järgi kooritud piimast jagatakse kaseiin laabi ja happekaseiiniks. Mõlemal liigil on erilised omadused, mistõttu neid kasutatakse ka mitmetes eri tööstusharudes. Laabikaseiini kasutatakse kunstsarve (galaliidi) valmistamiseks. Kunstsarv ei sütti, on tugev, vastupidav ja hõlpsasti töödeldav, kunstsarvest valmistatakse kamme, nööpe, isolaatoreid, mittepõlevaid filmilinte jne. Varem valmistati neid tooteid tselluloidist, mis oli väga tuleohtlik.
Happekaseiini liike kasutatakse liimitööstustes, paberitööstuste (paberraha, mängukaardid, valgustundlik paber jne), kartongi-, värvide-, arstimite-, kunstvilla- jne. tööstustes.
 
Kunstsarve- ja kunstvillatööstustes tehakse kaseiin formaliini abil vees lahustamatuks ja kaotatakse kaseiini paisumise võime vees, kusjuures formaliin ühineb valkude aminogrupiga.
 
Liimi valmistamisel lahustatakse kaseiin leelistes. Eriliste retseptidega valmistamisel saadakse kaseiinist kõrgeväärtuslikku liimi, mis on asendamatu vineeri- ja lennukitööstustes.
 
1960-ndate aastate alguses hakkasid puhuma uued tuuled – piimtoorainet mitte kasutada tehnilise otstarbega toodete valmistamiseks. Seda aga kaseiin just oligi, suund võeti lõssi ümbertöötlemisel lõssipulbri valmistamisele.