1870-ndatel oli piimandus kujunenud Euroopa majapidamises tuntavaks sissetuleku allikaks. Seniajani sündis koorimine vanal lihtsal viisil: piim asetati laiadesse madalatesse püttidesse, oodati kuni koor raskusjõu mõjul peale tõusis, korjati siis see lusikaga ära ning löödi võiks. Nii kestis see juba aastasadu. Sarnane viis nõudis suurt asjaajamise ruumi ja see omakorda ei võimaldanud piima tööstuslikku käitlemist. Koore eraldumine nõudis kuni 36 tundi aega ja siiski jäi veel tihti kolmandik osa väärtuslikust piimarasvast kooritud piima sisse. Peale selle avaldas ka ilm mõju, sest kuuma ilmaga läks piim nii ruttu hapuks, et koor ei jõudnud peale tõusta. Ka oli sellisest koorest tehtud või madala väärtusega ja halva säilivusega. Kuna kõik tööprotsessid toimusid käsitsi, oli tootlikkus väike. Piimandus alles ootas oma tööstusrevolutsiooni. Tehnikuid ja insenere huvitas see ülesanne esialgu vähe: koorimiseks tarvitatav riist – lihtne pütt – ei tõotanud suuremaid edenemise võimalusi ja katsed tsentrifugaaljõudu tarvitada, olid seniajani lõppenud nurjumisega. Esialgu püüti loomulikku koorimise viisi parandada (lasti püti põhja juures olevast avast lõss välja), kuid ilma nähtavate tagajärgedeta, sest seal olid tegevad füüsilised jõud nagu raskusjõud ja erikaalude vahe, mis end inimese tahtmise alla ei painuta. Nii jäi ikkagi ainukeseks pääseteeks tsentrifugaaljõu ärakasutamine, sest selle suurust võis inimene oma tahtmise järgi muuta.
Piima koorimisel hakati kasutatama tsentrifugaaljõudu, mis on palju suurem kui maakera külgetõmbejõud. Selletõttu sai võimalikuks lahutada rasvakuule piimavedelikust rutem ja täielikumalt kui harilikul koorimisel. Et tsentrifugaaljõu abil koort piimast lahutada, selleks kasutati erilisi masinaid, mida nimetatakse koorelahutajateks ehk separaatoriteks. Nende masinate tähtsam osa on telje ümber suurel kiirusel pöörlev silindrikujuline anum – trummel, kuhu piim sisse juhitakse. Tsentrifugaaljõu mõjul jaguneb piim kaheks teineteisest lahusolevasse kihti – lõssiks, mis paisatakse trummeli väliskülgedele ja kooreks, mis koguneb trummeli telje lähedale. Erilise torude konstruktsiooniga juhitakse need kaks piimakihti teineteisest lahutatuna keerlevast trumlist välja.
Mõte rasva piimast tsentrifugaaljõu abil lahutada tekkis juba 1859.a. ja esimesi katseid tehti rasvaproovimise aparaadiga, milles proove tsentrifuugiti. Aastal 1864 tehti esimesi katseid piima koorida tsentrifuugimisega. 1874.a. valmistas saksa insener Wilhelm Lefeldt esimese tsentrifugaaljõul põhineva nn. ämber -koorelahutaja, mis juba oma välimuse poolest üsna abitu mulje jättis. Horisontaalse ketta küljes rippusid ämbrid, kuhu valati piim. Püstvõlvil asuv ketas pandi ühes ämbritega veovärgi abil keerlema. Kui ämbritäis piima otsa sai, jäeti masin seisma, koor võeti lusikaga ära, uus piim valati ämbritesse ja töö läks jälle edasi. Kuid seda oli tülikas kasutada- kooriti 100 kg koort 55 minutiga, siis aga oli vaja masin puhastada – jäägid käsitsi eemaldada. Mõni aasta hiljem ehitas Lefeldt trummelkoorelahutaja, mida 1877.a. demonstreeriti Hamburgi rahvusvahelisel piimandusnäitusel. Tööjõukulu oli suur, kuna iga trumlitäie koorimise järel tuli masin ikkagi seisma jätta.
Selleks ajaks oli aga masinaga koorimise probleem juba jõudnud laiemaid ringkondi huvitada. Esimesed pidevalt töötavad koorelahutajad, millele täispiim vahetpidamata sisse ja sealt lõssi ning koorena välja voolas, konstrueeriti 1878.a. ühel ajal taanlase Lars Christian Nielsen ja rootslase Karl Gustaf Patrik de Laval poolt, kes kumbki omaette selle leiutasid.
Taanlane, kes oli kodumaal 1878.a. leiutanud pidevalt piima kooriva seadme, nimetas oma leiutise Nielseni aparaadiks. Vabrik, kus ta töötas, oli firma Nielsen & Peterson oma. Alates 1881.a. andis käitis tootmisõiguse üle Burmeister & VainI’i masintehasele.
Suurima muudatuse piimaasjandusse tõi kahtlemata prantsuse päritoluga rootsi insener Karl Gustaf de Laval`i poolt 1878.a. pidevalt töötava koorelahutaja e. separaatori leiutamine. Ta suutis ülesande nii õnnelikult lahendada, et tema konstrueeritud koorelahutaja idee seniajani koorelahutajate ehitamise aluseks on jäänud. De Lavalil õnnestus kiire lahendus peaasjalikult seetõttu, et ta sootuks uuelt seisukohalt asja juurde asus, kuna tema võistlejad alles ämberkoorelahutaja idee juures vaevlesid. Psühholoogiliselt on sarnane nähtus täiesti arusaadav ja palju on teada näiteid, kui raske on kord omandatud vaimsetest ettekujutustest ja ideedest lahti saada.
Dr. de Lavalil oli praktiliste nõuete jaoks väga terav pilk, hea konstrueerimise and ja loogilise mõtlemise võime. Igatahes on senini vastu vaidlemata kindel, et dr. de Laval avastas kõik takistused, mis masinaga piima koorimise teel seisid, kõrvaldas need, jättes koorelahutaja edaspidisele arengule palju võimalusi.
See tõi murrangu ja pani tööstuslik – majandusliku aluse piimast kvaliteetsete toodete, eelkõige või valmistamisele. Kui prantsuse teadlase Louis Pasteur´i poolt soovitatud pastöriseerimine võeti üle veini- ja õlletööstusest, siis koorelahutaja konstrueeris de Laval spetsiaalselt piima separeerimiseks. 1882.a. konstrueeriti esimene piima pastörisaator – nn. „piima soojusega konserveerimise aparaat“, sellega olid põhimõtteliselt kõik eeldused piima tööstuslikuks ümbertöötlemiseks loodud.
Esiotsa arendas oma leiutist de Laval ise, sest järgnevatel aastatel ilmusid üksteise järele mitmed teravamõtteliselt ja otstarbekohaselt parandatud mudelid. Täpselt 10 aastat hiljem astus oma leiutisega avalikkuse ette Saksa insener Clemens von Bechtolsheim. Moodsad koorelahutajad ongi C. von Bechtolsheimi leiutis. Kuna tsentrifugaaljõud on lühema pöörlemisraadiuse tõttu keskel väiksem ja keerdvoolu tekke mõjul ei olnud võimalik kõike rasvakuulikesi piimast kätte saada, jäi seetõttu alguses 1/10 rasvast piimasse. Bechtolsheim varustas separaatoritrumli sisemuse suure hulga koonuseliste roostevabast plekist taldrikutega. Kuna need taldrikud olid tihedalt üksteise ligi (kalibreeritud vahed tagasid needid), jagunes piim taldrikute vahedes õhukesteks kihtideks, mistõttu rasvakuulikesed enam endisel määral ei allunud segadust tekitavatele vooludele. Koorimise puhtus oli seetõttu täielikum, hoolimata sellest, et samal ajal trumlisse ka piima mitu korda enam lasti voolata.
Leiutis patenteeriti 1888.a. „Alfa taldrikute“ nime all. Sellel uuendusel oli koorelahutaja ajaloos pea sama suur tähtsus, kui dr. de Lavali esimestel leiutistel, sest taldrikute läbi tõusis separaatori töövõime kui ka koorimise teravus mitmekordseks. De Lavali koorelahutajaid valmistava vabriku juhatus sai otsekohe Bechtolsheimi leiutise suurest tähtsusest aru. A/S „Separator“ Stockholmis ostis Bechtolsheimi patendi “Alfa taldrikud” ja aastal 1890 ilmusid esimesed „Alfa Laval“ separaatorid müügile, mis saavutasid varsti ülemaailmse kuulsuse. 1903.a. võisid juba kõik separaatoritehased seda leiutist kasutada.
Kui 1878.a. oli koorelahutaja töövõime 150 liitrit piima tunnis (l/h), siis peale Alfa taldrikute kasutusele võttu 1890.a. oli see 1500 l/h. 1926.aastaks tootis Alfa-Laval koorelahutajaid juba võimusega 5000 l/h.
Kasutatud kirjandus
- Piimanduse õpetus Kristjan Stören , 1929.a.; lk.105-108
- Piimandus nr.3/1928.a. lk.61-65
- Piimandus nr.8/1938, Agr G. Laane
